Ja ma mõtlen.. Ma saan aru, miks ma teen seda, mida ma teen ja ma ei anna alla.

Meil on siin juba mitu kuud kestnud küla arendamise protsess, kus mõni päev asi liigub väga sujuvalt edasi ja teine päev on selline tunne, et täiesti mõttetu.

Ootused, lootused ja lubadused purustatakse, siis jääb ainuüksi alles "miks."

See "miks" kasvab igapäevaga aina suuremaks. Eile rääkisin ühele pereesindajale külast, keldermajadest ja hinnastusest. Tema küsimus oli, kas kogukonda luues kaob ära privaatsus.

Minu sõnum on, et kui me teeme küla, siis selle iga kodu võiks jääda eraomandisse. Minu elus on ka kõige tähtsam privaatsus ja oma valdused. Ma olen koer, ma pean märgistama territooriumit.

Külaarenduse juures tuleb suure lisana võimalus kogeda ühist ruumi, milleks olgu külamaja või külatalgud, mis on kõik vabatahtlikusel põhinevad.

Mul pole vaja dikteerida ega teha kommuuni. Ma ei salli kommuune.

Aga see "miks" on sügav.. Meil käisid sõbrad külas ja rääkisid, kuidas lapsepõlves olid vanaisad, kes mängisid lõõtspille, külapeod ja koos veedetud aeg.

Nüüdisajal on see nagu hägune kurb mälestus lapsepõlvest. Minu vanaisa mängis samuti akordionit.

Meile on jäänud kasv, tootmine, areng, tehnoloogia, kiirus, efektiivsus..

Need on kõik head asjad, aga ilma koosloometa, tähistamiseta ja külaringis asju arutamata on nad tühised.

Mina näen, et meil on vaja rohkem autonoomsust ühiskonnas, kus valitsus jälgib sinu pangakontot, terviseminister otsustab sinu tervise üle, kliimaministeerium hävitab keskkonda ja lapsi kasvatavad inimesed, kelle nime sa vaevalt tead ja veedad elu siseruumides.